ØYVIND TORVUND – lisaks tavapärastele muusikaõpingutele Oslos ja Berliinis mängis norra helilooja Øyvind Torvund kitarri rokkansamblites ja improvisatsioonilistes kollektiivides. Tema looming koondab endasse mitmekesiseid materjale ja vastandlikke hoiakuid: kammermuusikas kohtuvad helid rokist, igapäevaelust või loodusest; lihtsus eksisteerib keerukas kontekstis; improvisatsioon põimub täpse noodikirjaga; muusika ühineb filmi või projektsioonidega; tõsidus astub dialoogi huumoriga. Toored meloodilised skeemid võivad pärineda Purcellilt, samas kui nende täiteaineks on elektroonilise moonutuse jäänused või tänavamüra. Kategooriad lõhutakse või hägustatakse, väljakujunenud harjumused murtakse lahti. Tsiteerides Iggy Popi: „Neoonmets on mu kodu.“

Torvund ise sõnastab selle nii:
„Minu peamine eesmärk on säilitada avatud lähenemine sellele, mis võib moodustada muusikateose koostisosi, ning püüda ühendada eri tüüpi ja tasandite elemente. Kontrastid, kõrvutamised ja täiesti vastandlikud vaatenurgad pakuvad mulle huvi, sest usun, et tavapärase muusikalise raamistiku ümber ja all toimub palju – seal peitub hulgaliselt teadvustamata jõude, mida tasub uurida.“

RAVEN CHACON on helilooja, esineja ja installatsioonikunstnik, kes on pärit Fort Defiance’ist Navajo rahvuse aladelt (Navajo Nation). Soolokunstnikuna on Chacon esinenud või tema teoseid on eksponeeritud ja esitatud sellistes paikades nagu LACMA, The Renaissance Society, San Francisco Electronic Music Festival, Haus der Kulturen der Welt, Borealis Festival, SITE Santa Fe, Chaco Canyon, Ende Tymes Festival ja Swiss Institute Contemporary Art New York. Aastatel 2009–2018 kuulus ta kollektiivi Postcommodity, mille koosseisus lõi ta teoseid, mida on eksponeeritud Whitney biennaalil, *documenta* 14-l ja *Carnegie International* 57-l; samuti osales ta kahe miili pikkuse maastikukunsti installatsiooni „Repellent Fence“ loomisel.

Chacon on tegutsenud helisalvestava kunstnikuna 24 aastat ning tema loomingut on avaldatud enam kui kaheksakümnel plaadil ja kogumikul, mida on välja andnud mitmed kodu- ja välismaised plaadifirmad. 2022. aastal pälvis ta heliteose „Voiceless Mass“ eest Pulitzeri muusikapreemia. Tema 2020. aastal valminud ooper „Sweet Land“ (loodud koostöös Du Yuniga) pälvis kriitikutelt – sealhulgas väljaannetes The LA Times, The New York Times ja The New Yorker – suurt tunnustust ning Põhja-Ameerika muusikakriitikute ühendus (Music Critics Association of North America) nimetas selle 2021. aasta parimaks ooperiks.

Alates 2004. aastast on ta programmi „Native American Composer Apprenticeship Project“ (NACAP) raames juhendanud enam kui 300 põlisrahvaste hulka kuuluvat keskkooliõpilast uute keelpillikvartettide loomisel. Chacon on pälvinud mitmeid tunnustusi, sealhulgas United States Artistsi stipendiumi muusika valdkonnas, The Creative Capitali auhinna visuaalkunstis, Native Arts and Cultures Foundationi kunstnikustipendiumi, Ameerika Akadeemia Berliini preemia (Berlin Prize) muusikaloomingu eest, Bemis Centeri Ree Kaneko auhinna, Foundation for Contemporary Artsi kunstnikutoetuse (2022) ja Pew’ stipendiumi (2022); samuti on ta 2023. aasta MacArthuri stipendiaat (*MacArthur Fellow*).

Tema sooloteoseid leidub Whitney Ameerika kunsti muuseumi, Smithsoni Ameerika kunsti muuseumi ja Ameerika põlisrahvaste rahvusmuuseumi, Los Angelese maakonna kunstimuuseumi (LACMA), Getty uurimisinstituudi, New Mexico Ülikooli kunstimuuseumi ning mitmete erakogude kollektsioonides.

PERTTU HAAPANEN õppis kompositsiooni Helsingi Sibeliuse Akadeemias professorite Erkki Jokise ja Paavo Heinineni juhendamisel. Ta lõpetas õpingud 2002. aastal, saavutades kompositsiooni erialal suurepärased tulemused. 2004. aastal täiendas ta end elektroakustilise muusika vallas Pariisis IRCAM-is (programmis *Stage de composition et d’informatique musicale*). Tema loomingut on esitatud mitmetel festivalidel ja kontserdisarjades, nagu Lincoln Center Great Performers (New York), Ultraschall (Berliin), Wien Modern (Viin), ISCM, Põhjamaade muusikapäevad (*Nordic Music Days*), Musica Nova Helsinki ja Time of Music (Viitasaari, Soome).

Perttu Haapaneni helilooming on mitmekesine, ulatudes sooloteostest suuremahulise orkestrimuusikani, hõlmates ka elektroonikat kasutavaid teoseid ning äärmiselt eksperimentaalseid lavateoseid. Teda paeluvad keerukus ja rikkalik kõlavärvide maailm, kuid paljudes tema teostes avaldub ka omapärane huumorimeel.

Samuti pakub Haapanenile erilist huvi keel; ta käsitleb oma loomingus sageli keele erinevaid tahke – olgu selleks siis keelepiiride ületamine või koguni uute keelte väljamõtlemine.

WOJCIECH BLAŽEJCZYK

Sündinud 1981. aastal; helilooja, kitarrist ja helirežissöör. Ta lõpetas Varssavi Chopini Muusikaülikooli, õppides kompositsiooni Zygmunt Krauze ja helirežiid Andrzej Lupa juhendamisel. Ta juhib Chopini Muusikaülikooli elektroonilise muusika stuudiot ning kuulub loovrühma, mis arendab Varssavis asuvat nüüdismuusikakeskust Hashtag Lab.

Tema teoseid on esitanud sellised ansamblid ja orkestrid nagu Klangforum Wien, Musikfabrik, London Sinfonietta, Poola Raadio orkester, United Instruments of Lucilin (Luksemburg), Gorzówi Filharmoonia orkester, kammerorkester Wratislavia, Spółdzielnia Muzyczna ja Hashtag Ensemble.

Ta on pälvinud auhindu mitmetel heliloojate konkurssidel, sealhulgas Rahvusvahelise Elektroakustilise Muusika Konföderatsiooni (CIME) auhinna *Prix CIME* teose „#NetworkMusic“ eest (2019), III koha Krzysztof Penderecki nimelisel rahvusvahelisel heliloojate konkursil „Arboretum“ (2012) ning I koha 52. Tadeusz Bairdi nimelisel noorte heliloojate konkursil (2011). Ta on osalenud Pariisis IRCAM-i foorumi töötubades. Ta on välja andnud viis autoriplaati: „Re-Used Sounds“ (Ośrodek Rozdroża, 2026), „Music of Strings“ (Chopin University Press, 2022; pälvis aasta nüüdismuusikaalbumi Fryderyki auhinna), „General Theory of Relativity“ (Kairos, 2021), „Thrash Music“ (Requiem Records, 2018) ja „Loopovisations“ (For Tune, 2013), samuti mitu improvisatsioonilise muusika plaati koos ansamblitega Hashtag Ensemble ja The Intuition Orchestra. Błażejczyk loob akustilist ja elektroakustilist muusikat, sealhulgas orkestri- ja kammermuusikat ning teoseid teatri- ja filmivaldkonnale. Ta on kirjutanud muusikat enam kui tosinale dokumentaalfilmile, mitmekümnele teatrilavastusele ja ühele arvutimängule. Ta on spetsialiseerunud akustiliste pillide ja helisid tekitavate objektide heli reaalajas töötlemisele. Samuti ehitab ta objektofone – igapäevaesemetest valmistatud muusikainstrumente, mille heli töödeldakse reaalajas – ning on loonud žesturofoni (žestidega juhitava elektroonilise seadme) ja ebatüüpilisi keelpille (tsitreid, valihasid ja bandurasid).

Aktiivse kontsertkitarristina esitab ta uut muusikat elektrikitarril, kasutades reaalajas elektroonikat. Ta kuulub ansamblisse Hashtag Ensemble ning on esitanud improvisatsioonilist muusikat selliste koosseisudega nagu Mud Cavaliers ja Elektronisches Glück, samuti koos artistidega, kelle hulka kuuluvad Adam Pierończyk, Agata Zubel, Krzysztof Knittel ja Joëlle Léandre.

LAURI JÕELEHT (s 1974) on õppinud kompositsiooni Eino Tamberg, Helena Tulve ja Toivo Tulevi juures. Ta on loonud kammer-, orkestri- ning koorimuusikat. Olulisel kohal Jõelehe loomingus on sooloteosed, mida on mitmed interpreedid ka korduvalt esitanud. 2024.a. augustis oli L. Jõeleht resideeruv helilooja Tallinna Kammermuusika Festivalil. Viimastel aastatel on tal valminud ka instrumentaalkontserdid akordionile, kandlele, kitarrile ja tśellole. L. Jõeleht on avaldanud 2 autoriplaati “Austusavaldus Kuldajastule”(2023) ja “Music for Piano”(2024).

ARASH YAZDANI (s 1985) on Eestis tegutsev helilooja ja dirigent, kes on muu hulgas õppinud Stockholmi Kuninglikus Muusikakõrgkoolis, Baseli Muusikakõrgkoolis ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, omandanud kõrghariduse klaveri, kontrabassi, orkestridirigeerimise ja kompositsiooni erialal. 2020. aastal pälvis ta Jonathan Harvey stipendiumi, oli Huddersfieldi ülikooli teadur ning töötas aastatel 2020–2023 Huddersfieldi Ülikoolis õppeassistendina. 2024. aastal pälvis ta Ernst von Siemensi Muusikafondi maineka Progetto Positano residentuuriauhinna.

Varem on ta teadurina resideerinud Grazis elektronmuusika ja akustika instituudis. Arash on Tallinnas ja Berliinis toimuva alternatiivse muusika festivali Sound Plasma kunstiline juht.

Oma heliloomingus tegeleb ta akustiliste ja psühhoakustiliste küsimustega, otsides ja pakkudes uusi ja ebatavalisi kõlakogemusi. Ta on kirjutanud teoseid sellistele kollektiividele nagu Ensemble Modern, Ensemble Phoenix Basel, Ensemble Proton Bern, Ensemble Mosaik, Ensemble Lemniscate, U:, defunensemble, ERSO, Schallfeld Ensemble, Ensemble du Bout du Monde, Resonabilis jt.

Tema orkestriteos “NAKBA” (2018) esindas Eestit 2019. aastal rahvusvahelisel heliloojate rostrumil ja 2022. aastal samal konkursil “Hurreh” 12 häälele.

2025. aastal pälvis Arash doktorikraadi Huddersfieldi Ülikoolist.

ØYVIND TORVUND

Alongside regular musical studies in Oslo and Berlin, the Norwegian composer Øyvind Torvund played guitar in rock and improvising groups, and his music assembles disparate materials, inconsistent attitude: sounds from rock or from everyday life (or nature) occurring in chamber music, simplicity in a complex context, improvisation coexisting with exact notation, music combined with film or projections, seriousness in counterpoint with humor. Raw melodic schemes may come from Purcell, the infill from the detritus of electronic distortion or street noise. Categories are split open or blurred, habits unbent. To quote Iggy Pop: “The neon forest is my home.”

Torvund himself puts it like this:
“My chief concern is keeping an open approach as to what may function as the constitutive parts of a work of music, and trying to combine several kinds and levels of elements. … Contrasts, juxtapositions and completely opposite perspectives interest me because I believe that there is a lot happening around and beneath the ordinary musical framework, and a lot of unconscious forces to be explored.”

RAVEN CHACON is a composer, performer and installation artist from Fort Defiance, Navajo Nation. As a solo artist, Chacon has exhibited, performed, or had works performed at LACMA, The Renaissance Society, San Francisco Electronic Music Festival, Haus der Kulturen der Welt, Borealis Festival, SITE Santa Fe, Chaco Canyon, Ende Tymes Festival, and Swiss Institute Contemporary Art New York. As a member of Postcommodity from 2009-2018, he co-created artworks presented at the Whitney Biennial, documenta 14, Carnegie International 57, as well as the 2-mile long land art installation Repellent Fence.

A recording artist over the span of 24 years, Chacon has appeared on more than eighty releases on various national and international labels. In 2022, he was awarded the Pulitzer Prize in Music for his composition Voiceless Mass. His 2020 Manifest Destiny opera Sweet Land, co-composed with Du Yun, received critical acclaim from The LA Times, The New York Times, and The New Yorker, and was named 2021 Opera of the Year by the Music Critics Association of North America.

Since 2004, he has mentored over 300 high school Native composers in the writing of new string quartets for the Native American Composer Apprenticeship Project (NACAP). Chacon is the recipient of the United States Artists fellowship in Music, The Creative Capital award in Visual Arts, The Native Arts and Cultures Foundation artist fellowship, the American Academy’s Berlin Prize for Music Composition, the Bemis Center’s Ree Kaneko Award, the Foundation for Contemporary Arts Grants to Artists Award (2022), the Pew Fellow-in-Residence (2022), and is a 2023 MacArthur Fellow.

His solo artworks are in the collections of the Whitney Museum of American Art, the Smithsonian’s American Art Museum and National Museum of the American Indian, Los Angeles County Museum of Art, Getty Research Institute, the University of New Mexico Art Museum, and various private collections.

PERTTU HAAPANEN studied composition at the Sibelius-Academy (Helsinki, Finland) with professors Erkki Jokinen and Paavo Heininen. He graduated in 2002 getting excellent grades in composition. In 2004 he studied electroacoustic music at IRCAM, Paris (Stage de composition et d’informatique musicale). His music has been performed on several festivals and concert series like Lincoln Center Great Performers (New York), Ultraschall (Berlin), Wien Modern (Vienna), ISCM, Nordic Music Days, Musica Nova Helsinki, Time of Music (Viitasaari, Finland).

Perttu Haapanen’s output as a composer is diverse, from solo instrumental pieces to large-scale orchestral music but also works for electronics or highly experimental stage works. He is interested in complexity and rich sonorities, but many of his works are also tinged with an original sense of humour in their sounds.

Language is also a particular interest in Haapanen’s music and he often works with different aspects of it, such as crossing boundaries to languages or inventing them himself.

WOJCIECH BLAŽEJCZYK

Born in 1981, composer, guitarist and sound engineer. He graduated from the composition class of Zygmunt Krauze and the sound  engineering class of Andrzej Lupa at the Chopin University of  Music in Warsaw. He is the director of the Chopin University’s  Electronic Music Studio and a member of the Creative Group that  develops Warsaw’s Hashtag Lab – Contemporary Music Space. His works have been performed by ensembles and orchestras  such as Klangforum Wien, Musikfabrik, London Sinfonietta,  Polish Radio Orchestra, United Instruments of Lucilin (Luxembourg), Gorzów Philharmonic, Wratislavia Chamber Orchestra,  Spółdzielnia Muzyczna, and Hashtag Ensemble.

He has won prizes at several competitions for composers, including the International Confederation of Electroacoustic Music’s  Prix CIME for #NetworkMusic (2019), 1st Krzysztof Penderecki  International Composers’ Competition Arboretum (3rd Prize,  2012), and 52nd Tadeusz Baird Competition for Young Composers (1st Prize, 2011). He took part in IRCAM Forum Workshops in Paris. He has released five monographic albums: Re-Used Sounds (Ośrodek Rozdroża, 2026), Music of Strings (Chopin University Press, 2022; Fryderyk Award for Contemporary Music  Album of the Year), General Theory of Relativity (2021, Kairos),  Thrash Music (Requiem Records, 2018), and Loopovisations (2013, For Tune), as well as several CDs of improvised music  performed with Hashtag Ensemble and The Intuition Orchestra. Błażejczyk writes acoustic and electroacoustic music: orchestral,  chamber, theatre and film works. He has composed the music  for over a dozen documentaries, several dozen theatre productions, and a computer game. He specialises in the live processing of sound from acoustic instruments and sound-producing  objects. He also constructs objectophones (musical instruments  constructed out of everyday objects, whose sound is transformed  live) and has authored the gesturophone (an electronic device  controlled by gestures), as well as atypical string instruments  (zithers, the valiha and bandura).

An active concert guitarist, he plays new music on the electric  guitar and with live electronics. He is a member of Hashtag  Ensemble and has performed improvised music with ensembles  such as Mud Cavaliers and Elektronisches Glück, artists such  as Adam Pierończyk, Agata Zubel, Krzysztof Knittel, and Joëlle Léandre.

LAURI JÕELEHT (b. 1974) studied composition under Eino Tamberg, Helena Tulve, and Toivo Tulev. He has composed chamber, orchestral, and choral music. A significant place in Jõeleht’s oeuvre is occupied by solo works, many of which have been performed repeatedly by various musicians. In August 2024, Jõeleht was the composer-in-residence at the Tallinn Chamber Music Festival. In recent years, he has also completed concertos for accordion, kannel (Estonian zither), guitar, and cello. Jõeleht has released two author albums: Homage to the Golden Age (2023) and Music for Piano (2024).

ARACH YAZDANI (b 1985) is an Estonian-based composer and conductor and has studied at, among others, The Royal College of Music in Stockholm, Hochschule für Musik Basel, University of Huddersfield and Estonian Academy of Music and Theatre. He has earned degrees in piano, double bass, orchestral conducting and composition specialties.
A recipient of the Jonathan Harvey Scholarship as of 2020, he was a researcher and assistant professor at the University of Huddersfield. Previously, Yazdani has been a research residency fellow at Institut für Elektronische Musik und Akustik Graz. Arash is artistic director of Sound Plasma, a festival for alternative intonation music in Berlin and Tallinn.
Yazdani’s music is recognised by its application of the acoustic and psycho-acoustic phenomena on the fabric of music, and creating unique hearing experience with the use of instruments. He has written pieces for Ensemble Modern, Ensemble Phoenix Basel, Ensemble Proton Bern, Ensemble Mosaik, Ensemble Lemniscate, Ensemble U:, Defunensemble, Estonian National Symphony Orchestra, Schallfeld Ensemble, Ensemble du Bout du Monde, Resonabilis among others.
His orchestra piece NAKBA was selected to represent Estonia in the International Rostrum of Composers in 2019 by Estonian Public Broadcasting. His piece Hurreh for 12 voices was selected to represent Estonia in 2022.
In 2024 he received the prestigious Progetto Positano residency award from the Ernst von Siemens Music Foundation and in 2025 he received his doctorate degree from the University of Huddersfield (UK).

Øyvind Torvund

Raven Chacon

Perttu Haapanen

Wojciech Błażejczyk “Sympatheticality”

Pealkiri „Sympatheticality“ viitab kaastundele ja täpsemalt – helilisele sümpaatiale. *Viola d’amore*’il on nn sümpaatkeeled. Need resoneerivad pillil mängitud nootidega, andes pillile iseloomuliku helilise oreooli. Selles teoses võtab kogu ansambel endale selliste keelte rolli, muutudes *viola d’amore*’i sümpaatseks süsteemiks.

Bioloogilises tähenduses on sümpaatiline närvisüsteem see osa närvisüsteemist, mis aktiveerub äärmusliku stressi korral, pärssides kõik reaktsioonid, välja arvatud need, mis on elutähtsad ellujäämiseks. Parasümpaatiline süsteem, mis reguleerib lõõgastusseisundeid, toimib vastupidiselt. Need kaks vastandlikku mehhanismi moodustavadki teose tuuma.

*Viola d’amore* on pill, mis on täis vastuolusid. Isegi selle nimi ei tulene tõenäoliselt sõnast *amore* – „armastuse vioola“ –, vaid sõnast „maur“: „mauride vioola“. F-tähe kujuliste heliaukude asemel on sellel heliavad, mis meenutavad islami leegitsevat mõõka. Kui kõnekas on asjaolu, et üks selle usundi jaoks oluline sümbol on märkamatult lipsanud Euroopa kristlikku barokkmuusikasse – kusjuures kirikufreskodel kujutatud *viola d’amore*’i kroonib sageli inglipea… Kirjutada sellele pillile midagi muud kui barokkmuusikat võib tunduda selle loomusega vastuolus olevana, nii lähedane on barokkmuusika kõla pilli olemusele. Seetõttu olen püüdnud mitte töötada *viola d’amore*’ile vastu, vaid olla selle suhtes sümpaatne.

Teos on kirjutatud Tallinna Uue Muusika Ansamblile ja Talvi Nurgamaale.

Lauri Jõeleht “Equilibrium”

Tasakaalu leidmine on oluline igas eluvaldkonnas. Tallinna Uue Muusika Ansamblile kirjutatud uues teoses otsin tasakaalu tempereeritud ja mittetempereeritud helide vahel – ühelt poolt tempereeritud süsteemi siseselt veerandtoonide kasutamise kaudu ning teisalt ülemhelirea mittetempereeritud osahelide suhestumise läbi tempereeritud helikõrgustesse.

Øyvind Torvund

Raven Chacon

Perttu Haapanen

Wojciech Błażejczyk “Sympatheticality”

The title Sympatheticality evokes fellow-feeling and, more particularly, a sympathy of sound. A viola d’amore has sympathetic  strings. They resonate with the notes played on the instrument, lending its tone a distinctive halo. In this work, the entire ensemble takes on the role of such strings, becoming the viola’s sympathetic system.

In biological terms, the sympathetic nervous system is the part of the nervous system that comes into play when the body is under  extreme stress, suppressing every response except those essential to survival. The parasympathetic system, which governs states of  relaxation, does the opposite. These two opposing mechanisms lie at the heart of the work.

The viola d’amore is an instrument rife with contradictions.  Even its name probably derives not from amore at all—“viol of love”– but from “Moor”: the “viol of the Moors.” In place of  f-holes, it bears sound holes in the form of the flaming sword of Islam. How telling that a symbol important to that faith should  have slipped unnoticed into European Christian Baroque music, with the viola depicted in church frescoes crowned by an angel’s  head… To write anything but Baroque music for the instrument may seem equally contrary to its nature, so close is the sound of that music to its character. I have therefore tried not to work against the viola, but to be sympathetic towards it.

The piece was composed for Ensemble for New Music Tallinn and Talvi Nurgamaa.

Lauri Jõeleht “Equilibrium”

Finding balance is important in every area of life. In a new work written for Ensemble for New Music Tallinn I seek balance between tempered and non-tempered sounds—on one hand, within the tempered system by using quarter tones and on the other, between the non-tempered partials of the overtone series and  tempered pitches.